Mitte lihtsalt kuklipäev

Mis meid küll vastlapäeval mäe otsast kelguga alla laskma ja omapäraseid toite sööma innustab? Need on traditsioonid, mis vahel eneselegi märkamatult meie elus olulist rolli mängivad, rikastades meie argipäeva ja pakkudes rõõmsaid koosviibimisi. Kuna erinevad kombed on juba lapsepõlvest  meie elusid saatnud, siis nende taustalugudele me tihti ei mõtlegi. Vanarahva pärimused on aga iseäranis huvitavad ja maalivad värvika pildi meie esivanemete elust.

Vastlapäev on liikuv püha ja saabub tänavu eriti varakult - 9. veebruaril. Vanarahvas uskus, et vastlapäeva sattumine väga noorde kuusse lubas varajast kevadet. Ja kui kuu on sellel päeval noorem kui kolm päeva, siis pidi tulema eriti hea vilja-aasta. Seega tundub, et kevadeootajad ja põllumehed võivad seda uskudes rõõmsad olla küll!

Seda päeva tuntakse maailmas erinevate nimede ja traditsioonidega. Meil karnevale ei peeta, kuid see-eest saame meie ära kasutada oma lumiseid privileege ja liugu lasta. Keha on kinnitatud rammusate toitudega nagu hernesupp ja seajalad. Vastlakuklid on pigem juba moodsama aja pärand, kuid ega selle küpsetiseta ei elaks seda päeva üle küll ükski vastlaentusiast. Seajalgade söömine oli vanasti tingitud pigem paratamatusest, kuna seajalad soolati tünni esmajärjekorras ja muu liha oli selleks ajaks tünnist juba nahka pandud.

Kuigi kevad tundub veel mägede taga olevat, saadetakse vastlapäevaga talv ära ja tervitatakse uut aastaaega. Vanarahvas tähistas õige hoogsalt, sest peale seda päeva algas paast. Siis enam lõbutseda ei tohtinud ja rammusast toidust pidi ka suu puhtaks pühkima. Paastu nõudis küll kirik, kuid ega selleks ajaks enam eriti toiduvarusid alles olnudki. Õnneks on tänapäeval talurahva salved ka talviti täis, lõbutseda on lubatud aastaringselt ning paast on rohkem isikliku valiku küsimus.

Vastlapäev oli pigem naiste püha ja igasugused naistetööd - õmblemine, ketramine ja kudumine olid keelatud ja kombeks oli hoopis kõrtsis käia. Küll aga söögitegemine oli suure au sees.

Olgu, uued villased sokid peavad ootama, kuid õige hernesupi võiks küll valmis keeta! Traditsiooniliste vastlatoitude valmistamist hindab Naabri mees- ja naiskond kõrgelt. Et peolaud eestlaslikult traditsiooniliste söökidega lookas oleks, oleme välja uurinud hernesupi valmistamiseks vajalikud koostisosad ja paljud neist ka veebipoodi ostmiseks üles pannud. Et laualt ei puuduks peo hing ehk kukkel, oleme otsinud üles kodumaa parimad kuklimeistrid. Kuna usume, et enne kauba väljareklaamimist tuleb kõik ka ära maitsta, siis Maheleiva vastlakuklid on Naabri poolt ära proovitud...korduvalt. Nende küpsetised said Naabri maitsmisnõukogu ühehäälse heakskiidu. Ei saa salata - tegemist on vastlakuklite koorekihiga!

Kuigi me võime end degusteerimise spetsialistideks pidada, siis supitegemise kohta otsustasime küsida siiski toiduvalmistamise eksperdilt. Oma hernesupi retsepti jagas traditsioone austav Mari-Liis Ilover.  Ta peab ka menukat toidublogi “Siit nurgast ja sealt nurgast”, kust leiab palju inspireerivat. Nagu öeldud, enamus koostisosasid on olemas ka Naaber.Marketi veebipoes, pakkujateks ikka kohalikud talunikud.

Vaja läheb:

250 g kuivatatud herneid (Kaarli Talu)
u 1 kg suitsukooti (Paju Talu)
100 g odrakruupe (Kaarli Talu)
1 sibul (Pihlaka)
2 porgandit (Saare Ubin, Sülla Ökotalu)
4 kartulit (Saare Ubin)
veidi õli sibula praadimiseks
2 loorberilehte
10 pipratera
soola
rohelist sibulat või muud maitserohelist


Leota kuivatatud herneid külma veega kaetult öö läbi. Seejärel nõruta veest. Tõsta suitsuliha potti, vala peale 3 l vett. Kuumuta keema. Riisu tekkinud vaht. Lisa leotatud ja nõrutatud herned ja odrakruubid. Lisa ka loorberilehed, pipraterad ja sool. Keeda 1 tund. Haki sibul ja prae väheses õlis läbipaistvaks. Lisa supile. Tükelda kartulid ja porgandid, lisa needki. Keeda veel pool tundi.Tõsta suitsuliha supist välja ja tükelda. Tõsta tagasi supi sisse. Maitse suppi ja kui tarvis, lisa soola. Serveerides lisa supile maitserohelist.

Kui söögid söödud ja olgem ausad - tegemist polnud mitte kerge salatiga, siis tasub ette võtta sportlik tegevus ja mäkke rühkida. Et asi üksluiseks ei kisuks, oleks mõistlik snitti võtta vanarahvalt. Siis võisteldi omavahel liu pikkuse pärast - kellel pikim liug tuleb, seda vägevam saab olema linasaak. Linakasvatusega enam just suur osa inimestest ei tegele, seega, kes kelguga kõige kaugemale jõuab, saab õhtusöögiks kõige rohkem vastlakukleid. Või siis võidab see, kellel kõige rohkem lõbus on. :)

Sõõm tervendavat mõtteviisi

Naaber käis 16. jaanuaril “Otse Tootjalt Tarbijale” võrgustiku aastaseminaril Viljandis, mis toimus juba neljandat korda. Tegemist oli ülimalt põneva ja inspireeriva päevaga, mille raames toimusid arutelud, ettekanded ja talutoidu laat. Inimesi oli kokku tulnud igast Eesti ilmakaarest. Naabri meeskonnast ei tahtnud koju jääda ükski liige, sest taaskohtumist talunikega oli kaua oodatud.

Aasta tagasi samal sündmusel osaledes tutvustas Naaber oma ideed “O.T.T” võrgustikku kuuluvatele inimestele esimest korda. Mõtteid oli siis palju, plaan veel viimistlemata, kuid tahe oli suur. Viimase aastaga on soov säilinud, palju tööd on ära tehtud, plaanid konkreetsemad. Nimelt on Naaber muutmas praegust kaubavahetust kaasaaegsemaks, viies see internetti, samal ajal lihtsustades talutoodete jõudmist inimesteni. Selle saavutamiseks on loodud kohaliku toidu veebipood ja talunikele mõeldud tarkvara, mida täiustatakse iga päev.

Idee teostus tundus mitmetele veel veidi keeruline, kuid eesmärgini jõudmine ongi kõva pähkel. Sissetallatud süsteemi saabki muuta uuenduslikke lahendusi luues. Koostööplatvormi ehitamine on kui puzzle kokkupanemine. Naaber on liitmas kõik, mis talunikule tööks vajalik, ühele platvormile. Tulemuseks on kombinatsioon raamatupidamisteenusest, logistakalahendustest, ühishangetest ja ühispakkumistest, turundusest ja müügist. Selle tulemusena saab talunik tegeleda oma põhitööga - toidu kasvatamise, valmistamise ja tootearendusega. Samal ajal ei pea ta muretsema, kuidas tema kaup Eesti teises otsas asuva inimeseni jõuab. Idee on ambitsioonikas, kuid nagu viimane aasta näitab - täiesti teostatav, eriti kui abiks on rohke tagasiside ja koostöö.

Tõelised ürituse staarid olid siiski talunikud. Rääkides tootearendusest, siis üllatusi oli laadal ringikõndides palju. Tootevalik oli mitmekesine ja loomingulisusest puudu ei jäänud. Lettidelt võis leida igasuguseid hõrke maitsekooslusi.

Mida küll purki panna?

Keedisetegu on näinud paljud, eriti kui esivanemad on maalt. Üllatusi jätkus siiski ka kogenud moosimeistritele. Mida Te arvate näiteks kiivimoosist?

Tegelikult on see moos parajalt krutskeid täis, sest tegemist on suvikõrvitsast tehtud džemmiga, millele on lisatud mooniseemneid. Aga petukaup see ka pole, sest Lea Viik, kes on selle autor, nimetabki oma keedist “valeks kiivimoosiks”. Auhindasid pälvinud moos sai ka Naabri poolt pärjatud kui kõige humoorikam keedis, kuid mille maitse oli aga ilma naljata suurepärane.

Hoidiste lettidel oli külluslikult üllatajaid - küll leidus soolaseid ja magusaid määrdeid nii lihale, saiale, niisama maiustamiseks. Igaühel neist kaasas oma sünnilugu ja peened maitsetebuketid. Tundus, et kooviibimisel ei ole kohal mitte talunikud vaid gurmaanidest keemikud- teadlased. Näiteks Epi talu moose ja ketšupeid oli tõeliselt värvikas valik, mis isegi pildile ei mahtunud.  

Kiiked jahumaailma

“Mis värk selle speltajahuga siis ikkagi on?”, küsisin veidi piinlikkust tundes ja oma kokkamisoskuste üle muiates. “See on tervislikum kui nisujahu”, vastasid mulle Kaarli talu peremees ja perenanine ning soovitasid proovida letil lebavaid erinevaid küpsetisi. Kõik laual olevad tooted paitasid maitsemeeli ning sealt lahkudes andsin endale lubaduse kondiitrimaailma taasavastama hakata, kasutades erinevaid jahusorte.

Veel huvitavaid leide

“Kui inimkond teaks, kui hea ravimtaim on nõges, siis külvaks ja kasvataks ta ainult nõgeseid” (Maria Treben, taimetundja ja rahvaravitseja). Selle kõrvetava umbrohu omadused olid vanadel eestlastel teada, kuid paraku hakkavad sellised rahvatarkused hääbuma. Rando Lehes oskas aga seda igivana tarkust meelde tuletada ja kasutamise eeltöö on ta juba ära teinud. Kasulikke omadusi on nõgesel terve nimekiri: tegemist on korraliku vitamiinipommiga, mis on lisaks ka põletikuvastase toimega, toonust tõstev ja seedimist soodustav.  

Teadus ei maga

Rahvatarkust toetab ka teadus. Polli Teadmistepõhiste tervise- ja loodustoodete kompetentsikeskus teeb usinalt tööd, et kõik väärtuslik taimne materjal leiaks tee inimesele kõige kasulikumal moel. Need on purgid ja pudelid, millest tasub tervist otsida.

Laadal oli veel palju avastamist ja kõigest korraga kirjutada ei jõudnud. Õnneks tuleb veel palju üritusi, kus hea kohaliku kraamiga tutvust saab teha. Mitmeid siinmainitud tooteid leiab ka juba Naaber.Marketi veebipoest.

Me ei pea oma õuntes kahtlema!

Seminari teema juurde tagasi minnes tuleb tõdeda, et Eestis on palju talunikke, kes teevad oma tööd kire ja pühendumusega. Enamus neist kasvatavad kõike mahedalt ning hoiavad puhast toitu suure au sees. Paljud neist on väiketootjad, kellel ei lähe majanduslikult nii hästi kui võiks, kuna kauba viimine inimesteni on raskendatud. Asuvad nad tarbijale üldjoontes kaugel, poodidesse on kaupa raske saada, sest  tootmismaht ei ole piisavalt suur või stabiilne. Laatadel käimine on suur ettevõtmine ja neid väga tihti ei toimu.

Probleem on tegelikult laiaulatuslikum. Seminaril astus üles Emil Rutiku, kellel on suurepärane oskus maailmas toimuva vahel seoseid leida. Tema sõnul peame õppima ühiselt edendama kõike, mis on meile kasulik. Kui Eesti õlletootjad ütleksid, millist sorti otra on neil pruulimiseks vaja, siis saaks seda osta otse Eesti põllumehelt, sest õlleks sobivat otra on Eestis võimalik kasvatada küll. Selle asemel ostetakse seda sisse Saksamaalt, kuhu Eesti talunik oma toodangut madala hinnaga müüb. Nii pole ainult odraga, näiteid võib tuua veel küll ja veel. Väga palju toorainet on Eestis olemas ja näiteks Eesti õun ei ole kehvem, kui Poola õun.Tarvis on omavahel suhelda, koostööd teha ja kohalikku usaldada. Mõtteainet lisas ka ülevaatefilm Torontos asuvast talupoest “Big Carrot”, mis oli hea näide edu saavutamisest ühiselt tegutsedes. Ka Naaber usub, et koostöös on võimalik palju ära teha ja väiketalunike käekäiku paremuse poole muuta. Kohaliku toidu eelistamine on terve mõtteviis, kuna see teeb head tervisele, keskkonnale ja kohalikule ettevõtlusele.

Ingrid