Hiromi Shinya on tuntud Jaapani gastroenteroloog, kelle esimest teost "Ensüümifaktor" müüdi enam kui miljon eksemplari. Oma uuemas raamatus "Mikroobifaktor" räägib ta kuidas oma immunsüsteemi tugevdada. Muuhulgas kirjutab ta ka sellest, kuidas mulla viljakus on otseselt seotud selles kasvava toidu kvaliteediga ning nende toiduainete tarbimisest sõltub meie soolestiku ja kogu keha tervis. 

Kvaliteetse mulla ja terve soolestiku vaheline seos


Tänapäeval põllumajanduses kasutatavad töövõtted tekitavad samasuguseid probleeme. Liigne sõltumine „ravimitest“ on ka põllumajandusele omane. Pärast Teist maailmasõda hakkasid põllumehed Ameerika Ühendriikides ja teistes arenenud riikides üle kogu maailma kasutama palju keemilisi väetisi ja pestitsiide, et suurendada saaki ja tõhustada põllumajandust. Pestitsiidid on keemilised ained – putukatõrjevahendid, seenevastased vahendid ja herbitsiidid –, mis tapavad taimede lehti ja vilju söövaid putukaid, taimehaigusi tekitavaid baktereid ja umbrohtu.

Tänapäeval on kasutusel umbes 5000 registreeritud pestitsiidi. Väga mürgised pestitsiidid on viimasel ajal keelatud. Mõned inimesed usuvad, et pestitsiidid ei tee inimese organismile midagi, kui neid mõõdukalt kasutatakse. Fakt on see, et pestitsiidid on keemilised ained, mida looduses ei leidu ning mis on inimese organismi jaoks võõrad ühendid. Looduses valitseb tasakaal. Kui looduses midagi hävitatakse, lööb see midagi muud rivist välja. Niinimetatud „kahjurite“ tapmine pestitsiididega hävitab ökosüsteemi tasakaalu, just nagu antibiootikumid rikuvad soolestiku loomulikku mikrofloorat.

Väetised on taimede kasvu soodustavad keemilised ain­ed. Lämmastik toidab lehti, fosfaat vilju ja kaalium juuri. Neid nimetatakse NPK-väetisteks (kolm väetise koostisosa). Nende keemiliste väetiste koostisosad imenduvad kiiresti, parandades ajutiselt taimede saagikust, mistõttu neid hakati USA-s pärast Teist maailmasõda üha rohkem kasutama.
Probleem seisneb selles, et ainult keemilistest väetistest sõltumine rikub mulla mineraalainete tasakaalu, kuna neid kolme mineraalainet (lämmastik, fosfaat ja kaalium) saab liiga palju. Looduses on üle 100 mineraalaine. Võib väita, et puuduvaid mineraalaineid saab juurde panna, kuid väga raske oleks kindlaks teha, milliseid mineraalaineid ja kui palju muld täpselt vajab. Teine probleem seisneb selles, et keemilised väetised on anorgaanilised ega toida seega mullas elavaid mikroorganisme. Keemilised väetised halvendavad mulla kvaliteeti, mistõttu toiduainete kasvatamine muutub lõpuks raskeks. Toitainevaeses mullas kasvanud toiduainete kvaliteet langeb samuti. Kuna mullas pole tervele pinnasele omaseid mineraalaineid, pole neid ka saagis.

Me teame, et igapäevane toit mõjutab oluliselt soolestiku seisundit. Toidu kvaliteet omakorda sõltub mulla kvaliteedist, millest see on võetud. Mullas elab lugematu arv mikroorganisme, kes annavad taimedele elujõudu.

Pestitsiidide ja keemiliste väetiste rohke kasutamine rikub kogu ökosüsteemi tervist, sealhulgas inimese soolestikku.

Loodus ei vaja inimeste abi, kuna suudab ise hoida mulda viljakana, tagades, et selles oleks õiges vahekorras taimi ja loomi toitvaid mineraalaineid ja mikroobe, kelle elutegevus sõltub pinnasest.
Sügisel langevad maha puude lehed ja oksad. Talvel lagundavad neid mikroorganismid ja vihmaussid, kes teevad mullast saagikasvatuseks sobivat multši. Muld on viljakas ja kobe, mistõttu vesi ja õhk käivad sellest läbi; muld on pehme ja kohev. Palju rauda, vaske, tsinki, mangaani ja muid mineraalaineid sisaldav muld on mikroorganismide jaoks ideaalne keskkond. NPK-väetis üksi ei toida mulda piisavalt ning taolises keskkonnas kasvanud saagis on väga vähe mineraalaineid. ÜRO 1992. aasta keskkonna- ja arengukonverentsi (Maa tippkohtumise) raportis on kirjas, et paljudes maailma paikades on haritavas mullas mineraalaineid 55–85% protsenti vähem kui kunagi varem viimase 100 aasta jooksul.

Me ei saa enam öelda: „Söö puu- ja juurvilju, kust saad vitamiine ja mineraalaineid, mida su keha vajab.“ Puu- ja juurvilju müüakse poodides palju, kuid neis pole tänapäeval sageli enam mõningaid olulisi toitaineid. Orgaanilised väetised, mida meie esivanemad kasutasid, nagu näiteks sõnnik, kalajahu ja tuhk, sisaldasid palju mineraalained ning mullaga segatuna lõid need mikroorganismidele sobiva elukeskkonna. Kõik nimetatud orgaanilised väetised on elusorganismide seedetegevuse tulemusena tekkinud jäägid ning uuesti mulda sattudes toidavad need mikroorganisme, soodustades söödavate taimede kasvu. Inimene on osa loodusest ning orgaanilise väetise toel kasvanud toiduained viivad meid emakese loodusega kooskõlla, mitte sõtta.

Muld, milles taimed kasvavad, töötab samamoodi nagu inimese soolestik. Teiste sõnadega, soolestik on inimese muld. Mõlemas mängivad tervise hoidjatena olulist rolli mikroorganismid – vastavalt soolestikubakterid ja mullabakterid. Liigne keemiliste väetiste ja pestitsiidide kasutamine võib mõneks ajaks taimede saagikust tõsta, kuid muld väsib lõpuks ning muutub toiduainete kasvatamiseks sobimatuks. Sama kehtib ravimite puhul. Kui võtad haigeks jäädes rohtu, võid ajutiselt valust ja ebamugavustundest vabaneda, kuid ravim hävitab ühtlasi kasulikud mikroorganismid ning mõjub halvasti soolestikule.

Mõistmatult kiiret kasumit jahtides hävitame mulda ja selles elavaid arvukaid mikroorganisme. Keskkonnareostus tähendabki mikroorganismide hävingut. Kõik maailmas elavad olendid on omavahel seotud. Taoliste seostega arvestamata on raske meie toiduaineid ja soolestikku mõjutava mulla kvaliteedi langust vältida. Puu- ja juurviljade ning neid söövate inimeste elujõud kahaneb paratamatult. Selle tulemusena väheneb kogu ökosüsteemi elujõud.


Kuidas sellisest nõiaringist välja murda?


Ma pole põllumajandusekspert, ent kui mullastiku kvaliteet on otseselt seotud inimese soolestikuga, ütleksin, et meie tervis sõltub mikroorganismidest. Nagu eelnevalt mainitud, maailmas elab lugematu hulk mitmesuguseid mikroorganisme. Peaksime keskenduma mikroorganismidele, kes suudavad mulla kvaliteeti tõsta. Näiteks on olemas mikro­organisme, kes reageerivad keemiliste ainete või pestitsiidide jääkidega, aidates neid lagundada ja kahjutustada. On mikro­organisme, kes kiirendavad kõdunemisprotsessi ja toodavad multši, ning organisme, kes kahjutustavad patogeene. Mikro­organisme, kes töötavad inimese ja looduse heaks, nimetatakse efektiivseteks mikroorganismideks.

Viimase saja aasta jooksul on uuritud efektiivsete mikro­organismide abil mulla parandamise viise. Ajal, mil kogu maailm moderniseerub kiiresti, uuritakse asja endiselt, kuigi see erineb oluliselt keemiliste väetiste uuringutest, mis keskenduvad peamiselt tõhususele. Põllumajanduslik mikrobioloogia uurib mullas elavaid mikroorganisme ja mulla kvaliteedi tõstmise võimalusi.

On tõestatud, et mikroorganismid puhastavad tõhusalt jõgede vett ning lõhnatustavad ja lagundavad majapidamises tekkivat prügi. Nende abil võib koguni lagundada dioksiini ja muid mürgiseid aineid ning tappa tolmulesti ja prussakaid, kes levitavad haigusi ja tekitavad allergiat. Keemikud hakkasid pärast Exxon-Valdezi naftaleket Alaskal 1989. aastal välja töötama bioloogilisi aineid, mille abil lekkinud naftat neutraliseerida. Taolised biomuundatud ained toetavad looduslike bakterite tööd, kes tarbivad süsivesinikke nagu nafta ja „sülitavad välja“ süsinikdioksiidi ja vett.

Meil on efektiivsete mikroorganismidega koos töötamisest veel palju õppida. Muutes põllumajandust, mis on kahekümnenda sajandi keskpaigast saadik toetunud pestitsiididele ja keemilistele väetistele, võime olla kindlad, et efektiivsed mikroorganismid on asendamatud mulla kvaliteedi taastajad.

Põllumajandus katab inimese toidulaua. Sa oled see, mida sööd, ning toitained meie „igapäevases leivas“ on tervise alused. Põllumajandus on vundament, millel seisab toidupüramiid. Toitainetest rääkides peaksime alustama põllumajandusest.

Mainisin juba, et paljudes maailma paikades on põllumaade mineraalainete sisaldus langenud 55–85%. Sama lugu on köögiviljadega. Tänapäeval on neis tunduvalt vähem mineraalaineid kui kuuskümmend aastat tagasi.

USA-s on toitumisteaduse põhiprobleem selles, et köögiviljade kvaliteeti ei mainita ning eeldatakse, et näiteks spinatis on alati ühepalju toitaineid.

Erinevalt USA-st on Jaapanis hariduse-, kultuuri-, spordi-, teadus- ja tehnoloogiaministeerium võrrelnud tänapäevase põllumajandustoodangu toitainesisaldust eelmiste aastate omaga ning avaldanud leiud toiduainete koostise standardtabelitena. Spinatis oli 1950. aastal rauda 13 mg 100 grammi kohta, samas 2000. aastal kõigest 2 mg. C-vitamiini sisaldus porgandites on langenud kümnelt milligrammilt neljale ning kapsas 80 milligrammilt 41 milligrammile. Taolist mineraal­ainete kadu on täheldatud paljudes puu- ja köögi­viljades.

Ameerika Ühendriikides eeldatakse nähtavasti, et toit­ainete sisaldus ei sõltu sellest, kuidas toiduained on kasvatatud, ning põllumeestel on raske lasta oma toodangu kvaliteeti hinnata. Taolistes oludes on USA-s võimatu anda tõeliselt kasulikke toitumisjuhiseid ja taastada tervislikku põllumajandust. Kui toitumisteaduses muudatusi läbi ei viida, muutub toit üha „tühjemaks“. Usun, et tänapäeval USA-s üha suuremaid probleeme tekitavas rasvumisepideemias on osaliselt süüdi just „tühi“ toit, mille tõttu inimese organism ei saa tervislikke toitaineid, kuna meie igapäevases toidus neid lihtsalt enam pole.

Arstina tean, et enamik arste ei pööra erilist tähelepanu sellele, kuidas toitumisharjumused patsientide tervist mõjutavad. Arstid on harjunud määrama ravimeid ja toetuma haiguste diagnoosimisel kallitele testidele. Võime loota, et kui saame teadlikumaks keha, toiduahela ja mulla vahelistest seostest, siis muutub ka kaasaegne meditsiin, loobudes ravimite ja kemikaalide abil loodusega sõdimisest ning püüeldes tasakaalu ja harmoonia poole maailmaga, milles me elame. 

Mis meid küll vastlapäeval mäe otsast kelguga alla laskma ja omapäraseid toite sööma innustab? Need on traditsioonid, mis vahel eneselegi märkamatult meie elus olulist rolli mängivad, rikastades meie argipäeva ja pakkudes rõõmsaid koosviibimisi. Kuna erinevad kombed on juba lapsepõlvest  meie elusid saatnud, siis nende taustalugudele me tihti ei mõtlegi. Vanarahva pärimused on aga iseäranis huvitavad ja maalivad värvika pildi meie esivanemete elust.

Vastlapäev on liikuv püha ja saabub tänavu eriti varakult - 9. veebruaril. Vanarahvas uskus, et vastlapäeva sattumine väga noorde kuusse lubas varajast kevadet. Ja kui kuu on sellel päeval noorem kui kolm päeva, siis pidi tulema eriti hea vilja-aasta. Seega tundub, et kevadeootajad ja põllumehed võivad seda uskudes rõõmsad olla küll!

Seda päeva tuntakse maailmas erinevate nimede ja traditsioonidega. Meil karnevale ei peeta, kuid see-eest saame meie ära kasutada oma lumiseid privileege ja liugu lasta. Keha on kinnitatud rammusate toitudega nagu hernesupp ja seajalad. Vastlakuklid on pigem juba moodsama aja pärand, kuid ega selle küpsetiseta ei elaks seda päeva üle küll ükski vastlaentusiast. Seajalgade söömine oli vanasti tingitud pigem paratamatusest, kuna seajalad soolati tünni esmajärjekorras ja muu liha oli selleks ajaks tünnist juba nahka pandud.

Kuigi kevad tundub veel mägede taga olevat, saadetakse vastlapäevaga talv ära ja tervitatakse uut aastaaega. Vanarahvas tähistas õige hoogsalt, sest peale seda päeva algas paast. Siis enam lõbutseda ei tohtinud ja rammusast toidust pidi ka suu puhtaks pühkima. Paastu nõudis küll kirik, kuid ega selleks ajaks enam eriti toiduvarusid alles olnudki. Õnneks on tänapäeval talurahva salved ka talviti täis, lõbutseda on lubatud aastaringselt ning paast on rohkem isikliku valiku küsimus.

Vastlapäev oli pigem naiste püha ja igasugused naistetööd - õmblemine, ketramine ja kudumine olid keelatud ja kombeks oli hoopis kõrtsis käia. Küll aga söögitegemine oli suure au sees.


Olgu, uued villased sokid peavad ootama, kuid õige hernesupi võiks küll valmis keeta! Traditsiooniliste vastlatoitude valmistamist hindab Naabri mees- ja naiskond kõrgelt. Et peolaud eestlaslikult traditsiooniliste söökidega lookas oleks, oleme välja uurinud hernesupi valmistamiseks vajalikud koostisosad ja paljud neist ka veebipoodi ostmiseks üles pannud. Et laualt ei puuduks peo hing ehk kukkel, oleme otsinud üles kodumaa parimad kuklimeistrid. Kuna usume, et enne kauba väljareklaamimist tuleb kõik ka ära maitsta, siis Maheleiva vastlakuklid on Naabri poolt ära proovitud...korduvalt. Nende küpsetised said Naabri maitsmisnõukogu ühehäälse heakskiidu. Ei saa salata - tegemist on vastlakuklite koorekihiga!

Kuigi me võime end degusteerimise spetsialistideks pidada, siis supitegemise kohta otsustasime küsida siiski toiduvalmistamise eksperdilt. Oma hernesupi retsepti jagas traditsioone austav Mari-Liis Ilover.  Ta peab ka menukat toidublogi “Siit nurgast ja sealt nurgast, kust leiab palju inspireerivat. Nagu öeldud, enamus koostisosasid on olemas ka Naaber.Marketi veebipoes, pakkujateks ikka kohalikud talunikud.


Vaja läheb:

250 g kuivatatud herneid (Kaarli Talu)
u 1 kg suitsukooti (Paju Talu)
100 g odrakruupe (Kaarli Talu)
1 sibul (Pihlaka)
2 porgandit (Saare Ubin, Sülla Ökotalu)
4 kartulit (Saare Ubin)
veidi õli sibula praadimiseks
2 loorberilehte
10 pipratera
soola
rohelist sibulat või muud maitserohelist



Leota kuivatatud herneid külma veega kaetult öö läbi. Seejärel nõruta veest. Tõsta suitsuliha potti, vala peale 3 l vett. Kuumuta keema. Riisu tekkinud vaht. Lisa leotatud ja nõrutatud herned ja odrakruubid. Lisa ka loorberilehed, pipraterad ja sool. Keeda 1 tund. Haki sibul ja prae väheses õlis läbipaistvaks. Lisa supile. Tükelda kartulid ja porgandid, lisa needki. Keeda veel pool tundi.Tõsta suitsuliha supist välja ja tükelda. Tõsta tagasi supi sisse. Maitse suppi ja kui tarvis, lisa soola. Serveerides lisa supile maitserohelist.

Kui söögid söödud ja olgem ausad - tegemist polnud mitte kerge salatiga, siis tasub ette võtta sportlik tegevus ja mäkke rühkida. Et asi üksluiseks ei kisuks, oleks mõistlik snitti võtta vanarahvalt. Siis võisteldi omavahel liu pikkuse pärast - kellel pikim liug tuleb, seda vägevam saab olema linasaak. Linakasvatusega enam just suur osa inimestest ei tegele, seega, kes kelguga kõige kaugemale jõuab, saab õhtusöögiks kõige rohkem vastlakukleid. Või siis võidab see, kellel kõige rohkem lõbus on. :)





Naaber käis 16. jaanuaril “Otse Tootjalt Tarbijale” võrgustiku aastaseminaril Viljandis, mis toimus juba neljandat korda. Tegemist oli ülimalt põneva ja inspireeriva päevaga, mille raames toimusid arutelud, ettekanded ja talutoidu laat. Inimesi oli kokku tulnud igast Eesti ilmakaarest. Naabri meeskonnast ei tahtnud koju jääda ükski liige, sest taaskohtumist talunikega oli kaua oodatud.

Aasta tagasi samal sündmusel osaledes tutvustas Naaber oma ideed “O.T.T” võrgustikku kuuluvatele inimestele esimest korda. Mõtteid oli siis palju, plaan veel viimistlemata, kuid tahe oli suur. Viimase aastaga on soov säilinud, palju tööd on ära tehtud, plaanid konkreetsemad. Nimelt on Naaber muutmas praegust kaubavahetust kaasaaegsemaks, viies see internetti, samal ajal lihtsustades talutoodete jõudmist inimesteni. Selle saavutamiseks on loodud kohaliku toidu veebipood ja talunikele mõeldud tarkvara, mida täiustatakse iga päev.

Idee teostus tundus mitmetele veel veidi keeruline, kuid eesmärgini jõudmine ongi kõva pähkel. Sissetallatud süsteemi saabki muuta uuenduslikke lahendusi luues. Koostööplatvormi ehitamine on kui puzzle kokkupanemine. Naaber on liitmas kõik, mis talunikule tööks vajalik, ühele platvormile. Tulemuseks on kombinatsioon raamatupidamisteenusest, logistakalahendustest, ühishangetest ja ühispakkumistest, turundusest ja müügist. Selle tulemusena saab talunik tegeleda oma põhitööga - toidu kasvatamise, valmistamise ja tootearendusega. Samal ajal ei pea ta muretsema, kuidas tema kaup Eesti teises otsas asuva inimeseni jõuab. Idee on ambitsioonikas, kuid nagu viimane aasta näitab - täiesti teostatav, eriti kui abiks on rohke tagasiside ja koostöö.


Tõelised ürituse staarid olid siiski talunikud. Rääkides tootearendusest, siis üllatusi oli laadal ringikõndides palju. Tootevalik oli mitmekesine ja loomingulisusest puudu ei jäänud. Lettidelt võis leida igasuguseid hõrke maitsekooslusi.

Mida küll purki panna?


Keedisetegu on näinud paljud, eriti kui esivanemad on maalt. Üllatusi jätkus siiski ka kogenud moosimeistritele. Mida Te arvate näiteks kiivimoosist?
Tegelikult on see moos parajalt krutskeid täis, sest tegemist on suvikõrvitsast tehtud džemmiga, millele on lisatud mooniseemneid. Aga petukaup see ka pole, sest Lea Viik, kes on selle autor, nimetabki oma keedist “valeks kiivimoosiks”. Auhindasid pälvinud moos sai ka Naabri poolt pärjatud kui kõige humoorikam keedis, kuid mille maitse oli aga ilma naljata suurepärane.

Hoidiste lettidel oli külluslikult üllatajaid - küll leidus soolaseid ja magusaid määrdeid nii lihale, saiale, niisama maiustamiseks. Igaühel neist kaasas oma sünnilugu ja peened maitsetebuketid. Tundus, et kooviibimisel ei ole kohal mitte talunikud vaid gurmaanidest keemikud- teadlased. Näiteks Epi talu moose ja ketšupeid oli tõeliselt värvikas valik, mis isegi pildile ei mahtunud.  

Kiiked jahumaailma

“Mis värk selle speltajahuga siis ikkagi on?”, küsisin veidi piinlikkust tundes ja oma kokkamisoskuste üle muiates. “See on tervislikum kui nisujahu”, vastasid mulle Kaarli talu peremees ja perenanine ning soovitasid proovida letil lebavaid erinevaid küpsetisi. Kõik laual olevad tooted paitasid maitsemeeli ning sealt lahkudes andsin endale lubaduse kondiitrimaailma taasavastama hakata, kasutades erinevaid jahusorte.


Veel huvitavaid leide

“Kui inimkond teaks, kui hea ravimtaim on nõges, siis külvaks ja kasvataks ta ainult nõgeseid” (Maria Treben, taimetundja ja rahvaravitseja). Selle kõrvetava umbrohu omadused olid vanadel eestlastel teada, kuid paraku hakkavad sellised rahvatarkused hääbuma. Rando Lehes oskas aga seda igivana tarkust meelde tuletada ja kasutamise eeltöö on ta juba ära teinud. Kasulikke omadusi on nõgesel terve nimekiri: tegemist on korraliku vitamiinipommiga, mis on lisaks ka põletikuvastase toimega, toonust tõstev ja seedimist soodustav.  


Teadus ei maga

Rahvatarkust toetab ka teadus. Polli Teadmistepõhiste tervise- ja loodustoodete kompetentsikeskus teeb usinalt tööd, et kõik väärtuslik taimne materjal leiaks tee inimesele kõige kasulikumal moel. Need on purgid ja pudelid, millest tasub tervist otsida.


Laadal oli veel palju avastamist ja kõigest korraga kirjutada ei jõudnud. Õnneks tuleb veel palju üritusi, kus hea kohaliku kraamiga tutvust saab teha. Mitmeid siinmainitud tooteid leiab ka juba Naaber.Marketi veebipoest.

Me ei pea oma õuntes kahtlema!


Seminari teema juurde tagasi minnes tuleb tõdeda, et Eestis on palju talunikke, kes teevad oma tööd kire ja pühendumusega. Enamus neist kasvatavad kõike mahedalt ning hoiavad puhast toitu suure au sees. Paljud neist on väiketootjad, kellel ei lähe majanduslikult nii hästi kui võiks, kuna kauba viimine inimesteni on raskendatud. Asuvad nad tarbijale üldjoontes kaugel, poodidesse on kaupa raske saada, sest  tootmismaht ei ole piisavalt suur või stabiilne. Laatadel käimine on suur ettevõtmine ja neid väga tihti ei toimu.
Probleem on tegelikult laiaulatuslikum. Seminaril astus üles Emil Rutiku, kellel on suurepärane oskus maailmas toimuva vahel seoseid leida. Tema sõnul peame õppima ühiselt edendama kõike, mis on meile kasulik. Kui Eesti õlletootjad ütleksid, millist sorti otra on neil pruulimiseks vaja, siis saaks seda osta otse Eesti põllumehelt, sest õlleks sobivat otra on Eestis võimalik kasvatada küll. Selle asemel ostetakse seda sisse Saksamaalt, kuhu Eesti talunik oma toodangut madala hinnaga müüb. Nii pole ainult odraga, näiteid võib tuua veel küll ja veel. Väga palju toorainet on Eestis olemas ja näiteks Eesti õun ei ole kehvem, kui Poola õun.Tarvis on omavahel suhelda, koostööd teha ja kohalikku usaldada. Mõtteainet lisas ka ülevaatefilm Torontos asuvast talupoest “Big Carrot”, mis oli hea näide edu saavutamisest ühiselt tegutsedes. Ka Naaber usub, et koostöös on võimalik palju ära teha ja väiketalunike käekäiku paremuse poole muuta. Kohaliku toidu eelistamine on terve mõtteviis, kuna see teeb head tervisele, keskkonnale ja kohalikule ettevõtlusele.
Ingrid

Naaber a food marketplace with social logisticsNaaber is a startup from Estonia. Its aim is to create the world’s largest online grocery marketplace for local and organic food, not only bringing farmers market online … but at the same time by creating an UBER … for potatoes!

Tell us something about Naaber a food marketplace with social logistics!
Our platform operates in two domains. In Naaber Market consumers can browse and purchase locally produced and healthy food. Food will be delivered to a café, restaurant, shop etc. that is close to consumers home or any other place that is convenient.
Food businesses, such as farmers, producers, carriers and catering facilities use Naaber App to manage and operate their business.
Besides that we are also developing two hardware applications: The first one is e-Grocery vending machine. It is a plug and play temperature controlled vending machine for dispatching and picking up food. The second is a RFID gate, a device for smart and efficient warehousing which works out of the box.
What are the main benefit for your costumers?
Purchase is done like in farmers market – consumers buy directly from sellers. Consumer’s money will go directly to farmers and they will organize and collaborate logistics between themselves or involve suitable carriers to deliver ordered food. This kind of collaboration in food logistics is the best way for producers to offer best prices for their products.
At the same time, our SaaS platform provides software solutions for businesses warehousing, transportation, bookkeeping and manufacturing. We also provide collaboration tools, so that businesses can connect, share and see availability of transportation routes, selling spots, delivery trips and other resources. In this way they can offer services to each other.
This social aspect is important for us. Because working together means working with each other. Output are joint procurements and joint offerings. Businesses can procure together for greater discounts (materials, feed, packages etc.) or provide joint offerings for competitive advantage. For example a group of small farmers can team up to satisfy the need of a large beverage producer and offer steady supply of apples.
How did you came up with the idea for Naaber a food marketplace with social logistics?
We started Naaber a food marketplace with social logistics by trying to build a smart and collaboration based supply chains. Creating a one size fits all solution is really hard task to do and the scope is huge. Most of the people had a hard time to understand what we are doing. While we were developing we stumbled on a subject that is very important to us – local and healthy food. We, Paavo and Magnus, the founders of Naaber a food marketplace with social logistics, grew up in the countryside, where it was normal that we knew where our food was coming from. We had trust in it and the taste was really good. We discovered that this was missing. We don’t have that kind of relationship with our food and creators of it anymore. We have no idea where our food is coming from, how it’s grown, what’s inside, and if it’s healthy… Soon it became clear without even saying it – we knew that we had found the right fit for our platform.
Which FIWARE GEs are you using?
Orion Context Broker Naaber a food marketplace with social logisticsOur main FIWARE GE is Orion Context Broker which, together with Cygnus, Cosmos and Hadoop, is a crucial part for handling big data coming from the hardware of our global platform. We participated in the Developers Week in Brussels with some hesitation, but after the week was over, we were really glad we attended. Together with the FIWARE developers and coaches we realized what GE’s we should use and what to drop. It gave us a very good understanding of FIWARE in general and of generic enablers we could really benefit from.
Where do you see Naaber a food marketplace with social logistics in the year 2020?
We want to create a situation where more and more people have access to real good and healthy food by the year 2020. But not only in their homes, also in local restaurants, school cafeterias etc. This also means that there will be more job opportunities in rural areas. Food producers should not and cannot endlesly depend on government grants and support in order to provide us delicious food and live well. Naaber and its team will do its utmost to help achieving this!

By: BENJAMIN GEISSLER
Source: http://www.finish-project.eu/naaber-a-food-marketplace-with-social-logistics/
Arenguidee: Mikro- ja väikeettevõtjate ühistegevus kui tootmisvorm, mis tõstab maapiirkondade tööhõivet
Kasvatab eksporti ja pakub toiduturvalisust kogu regioonile
Nõustun ütlusega, et Eesti suurim vara on meie inimesed ja maa. Statistikaameti järgi oli tööhõive 2014. aastal ligi 75%. Lisaks töötutele on kindlasti päris suur hulk inimesi tööhõives ka madalapalgalises teenindussektoris, kes samuti otsivad suuremat sissetulekut ja paremaid eneseteostuse võimalusi.

Palju on räägitud sellest, et eestlase elatustase on madal, sest meie keskmine töökoht loob liiga vähe lisaväärtust. Päris suure osa sellest raskelt teenitud vähesest rahast jätame kaubanduskeskustesse, kust teadmatusest või ka majanduslikel põhjustel ostame:

  • toitu, mis võib olla toitainetevaesem ning herbitsiidide ja/või pestitsiididega töödeldud
  • laiatarbekaupu, mis ongi loodud arvestusega, et peatselt tekib vajadus väljavahetuseks
  • riideid ja jalanõusid, mis on vähevastupidavad
Rahva mõtlematus ja hilisem sundolukord on tekitanud nõiaringi, kus mida rohkem odavat imporditud rämpstoodangut tarbime, seda madalamaks langeb elatustase.

Heaolu parandamiseks peame hakkama ise tootma kõike, mida tarbime — alates juur- ja puuviljade kasvatamisest, salatite, keediste, hoidiste, kompottide valmistamisest kuni jalavarjude, rõivaste, kosmeetika ja kodukeemia tootmiseni välja.

Alustada saame söödava tootmisest, millele on suurim nõudlus ja millega laialdasem kogemus. Vaatamata viimase kümnendi import-toidu võidukäigule oli 2012. aastal põllumajanduslike kodumajapidamiste arv 174 tuhat. Meile jätkuvalt meeldib oma tarbeks pidada pisikest aeda. Miks mitte ühistegevusena võtta natuke suuremalt ette? Rahvana pole me veel unustanud, kuidas sööki kasvatada. Olemas on maa ja maale leiab ka inimesed.

Mis takistab inimestel, kellel on maa ja aeg, hakata tootjaks?

Iga tootmise eelduseks on toodangu realiseerimine. Jaekettidel on karmid nõuded, jõuõlg dikteerida ostuhinda ning valusalt löövad trahvid, kui hilineda või eksida tarnega. MTÜ Eesti Otse Tootjalt Tarbijale (OTT), mis piirkondlike OTT-ide kaudu üle Eesti ühendab rohkem kui kolmesadat tootjat ja ligi nelja tuhandet tarbijat, pidas aastakonverentsi, kus meie ([ N ] aaber) poolt läbi viidud küsitlus näitas, et nõudlus väiketootjate toodangule on suur ja kasvab. Näiteks kaubavahetuse päevadel saab kogu kaup enamasti müüdud. Peamiseks probleemiks on tootjate ebakindlus, et tarbijad ei leia neid õigel hetkel üles ning et toidu ja kaupade tellimine pole piisavalt mugav. Piirkondliku OTT-i jaoks on aga tarneahela küsimuse lahendamine suur väljakutse.

Lisaks räägivad väiketootjad kui ühest suust, et mida rohkem alustab tegutsemist uusi väiketootjaid, seda lihtsam on igaühel neist hakkama saada. Kergem on transporti korraldada, ühiselt osaleda messidel, koos teha turundust ja miks mitte võimalusel jagada ka näiteks tootmisvahendeid.

Mainitud aastakonverentsil algas [ N ] aaber ostukeskkonna ja tarkvaraplatvormi (endise nimega “Social Logistics”) koostöö MTÜ Eesti OTT-iga. Naabri eesmärgiks on toetada mikro- ja väiketootmisega alustamist.

[ N ] aaber on koostööle orienteeritud tarkvaraplatvorm, mis ühendab tootja ja tarbija

Naaber.io on veebipõhine tarkvara, mis pakub väikeettevõtjatele koostöö põhimõttel tegutsemiseks vajaminevaid lahendusi (laojuhtimine, tootmisjuhtimine, transpordijuhtimine). Praktikas ennast tõestanud OTT-ide ühistegevuse näitel võimaldame ettevõtjatel luua koostööringe, kus osalevad toidukasvatajad, toidutootjad, vedajad, kaubajaotus- ja laoteenuse pakkujad jt. Osapooled saavad teha nähtavaks oma laoseisud, hinnad, vabad hoiupinnad, eriveosed, rutiinsed sõidusuunad jpm. Lihtsaks ja mõttekaks muutuvad mikrotehingud omavaheliseks arvepidamiseks.

Keskkonnas on olulisel kohal ühishanked ja -pakkumised. [ N ] aaber võimaldab näiteks piirkonna tootjatel teha ühine söödahange eesmärgiga saada parem hind ja jagada transpordikulusid. Majapidamised, kes on metsast korjanud mustikaid või oma aiast vaarikaid, saavad saagi realiseerida ühispakkumise täitmisel mõnele toiduettevõttele.

Me võimaldame muuta igasuguse ettevõtja liikuva vahendi transporditeenuseks, mida saab teistele välja müüa (algne nimetus “sotsiaalne logistika”). Hiljem, kui ühiskond on selleks valmis, võimaldame eraisikutel ka oma sõite “välja pakkuda”, et kellegi jaoks vajalikku ühest punktist teise toimetada.

Naaber.market on ostukeskkond, kus tarbija saab osta Naaber.io-s tegutsevate ettevõtete toodangut ja teenuseid. Tarbijad saavad luua tarbijaühistuid ja kaubelda ise oma ostujõuga. Heaks näiteks oleks terve kortermaja talvekartuli ettetellimine järgmiseks aastaks — tuleviku toidutehingud eraisikutele. Tootja saab kindluse ning pakub paremat hinda. Kaup lähetatakse vastavalt plaanile näiteks üks kord kuus.

Tarne hakkaks  toimuma olemasoleva infrastruktuuri puhul mahekohvikutesse, avatud majadesse jt säärastesse asutustesse. Lisaks loome aluse toidupakiautomaatide võrgustiku tekkele. Tulemuseks on see, et paljud pisikesed mikro- ja väikeettevõtted suudavad ühiselt toota, vedada kohale ja pakkuda kogu toidukorvi tänapäeva tarbijale. Naaber.market kasutaja saab kätte kogu oma toidukorvi ilma selle üle pead vaevamata, et juust tuleb Saaremaalt, liha Märjamaalt, mesi Võrumaalt ja kartul Jõgevamaalt.

Tarkvaraga üksi toitu ei kasvata

Multšimine on lahenduseks töömahukale mustade mullapeenarde pidamisele

Värske dokumentaal “Back To Eden” annab palju-uuritud multšimise meetodi kohta hea ülevaate, kuidas korraldada oma väiketootmine nii, et aiapidamistöid oleks kergem teha ja samas saak oleks lopsakas, toitainerikas ja maitsev. Meetodi abil luuakse kasvupinnas, kus igal erineval kihil on oma oluline roll. Näiteks mikroorganismid ja putukad muudavad oma elutegevusega mulla “terveks ja elavaks”, hakkpuidust multš aga konserveerib vett, mis võimaldab vähendada kastmise kordasid.

Põllumajanduses on hobune majanduslikult kasulikum lahendus kui traktor

Tegemist on kohati üllatava seisukohaga, kuid toetavaid uuringuid on tegelikult võimalik leida mitmeid. Kokkuvõtvalt saab öelda, et traktorite jõul kasutab põllumajandus 2,5 korda rohkem energiat. Uuring näitab, et energiasisend suurenes 1927-1981 aastatel 13 korda, kuid samal ajal kasvas toodang kõigest 2,4 korda.

Võttes ausalt arvesse kõiki argumente, alustades hobuste pidamisel nende paljunemisest ja sõnnikust kui vajalikust väetisest, mida muul juhul tuleb eraldi hankida, kuni traktorite varuosade, hoolduse, kütuse ning näiteks pangalaenude finantskuluni, siis on pilt ilmselge. Loomulikult ei tee üks loom ära ühe traktori tööd, kuid eelpool viidatud uuringud näitavad selgelt, et hobustega põllumajandamine pole mitte ainult keskkonnasõbralik, vaid ka majanduslikult kasulik.

Projekti realiseerimine

Käesoleva arenguidee projekti eesmärgiks on viia läbi teavitustöö uutest võimalustest. Projektist oleme rääkinud mitmetel messidel ja konverentsidel. Samuti oleme suhelnud ja kohtunud erinevate maakondlike arenduskeskuste, vallavalitsuste ja sihtasutustega.

Tänaseks oleme ühise keele ja kavatsuse leidnud 10 valla ja ühe arenduskeskusega. Põhimõtteliselt pooldab iga omavalitsus, kellega oleme suhelnud, projekti täiel määral ning on olnud valmis kokku kutsuma inimesi, pakkuma välja ruume ning hiljem tugiisikut, kes uusi ettevõtjaid kohapeal juhendaks.

Meie järgmiseks ülesandeks on kokku panna programm, mis tutvustaks uusi võimalusi ja pakuks töövahendid:
  • Loeng, kuidas kaasajal efektiivselt aeda pidada (multšimine, laienedes hobune)
  • Koolitus, kuidas [ N ] aaber platvormi oma äritegevuse täide saatmiseks kasutada
  • Ühishange (kasutades [ N ] aaber platvormi) tööriistade jaoks — keegi toodab, koos jaotame ja väldime seda, et igaüks läheb ehituspoodi reha ostma
  • Projektides osalejatele toetus nõustamise, koolitamise ja ka seemnete näol

Seejärel tuleb teavitustöö ellu viia. Esimesel projekti aastal — 2016. a. kevadel — võiks hinnanguliselt leida igast vallast kuni 20 uut perekonda, kes on valmis mõtlema oma aiapidamisest kui ärist ning toodangut müüma läbi Naaber.market-i.

Järgnevatel aastatel võiks see number olla veelgi suurem, kuni tekib üldine trend ja teadmine, et igaüks võib hakata mikro- või väiketootjaks ning oma aiasaaduste müügiga saab suurendada pere sissetulekut.

Projekti edukust saab mõõta loendades tootjate arvukust ja müüdud kaupade mahtusid.

Kokkuvõte

Uuring Euroopa riikide kohta näitab, et piirkondlik tootmine ja tarbimine on tõusuteel: Internetist tellitud söögi ja joogi osakaal moodustab kogu jaemüügist Inglismaal 14%, Prantsusmaal 11% ja Saksamaal 2%. Varasemalt on puudunud sellist ühistegevust võimaldav infotehnoloogiline ja logistiline infrastruktuur. Koostööplatvormiga kõrvaldame selle barjääri. Inimestele pole vaja anda raha, mille sihtotstarbelist kasutamist on niigi väga raske tagada ja kontrollida. Tuleb anda informatsioon ja töövahendid.

Projekti lõppeesmärgi kohaselt kasvatab eestlane ise omale toidu, toodab toote ning veab kohale kauba, mida ise ostab ja tarbib. Suureneb toiduturvalisus ja paraneb tööhõive. Meie hinnangul on käesolev idee Eesti elu paremaks muutmiseks hädavajalik ja — mis kõige tähtsam — realiseeritav plaan.

Vajuta siia, et näha postitust koos allika viidetega PDF variandis.
Here we go
Our story begins here in Brussels at Pullman Hotel. It's a beautiful spring Monday afternoon and we're waiting for the beginning of the FIWARE Developers Week (03/2015). This establishment is really nice. Just to give you the gist of it, the lounge we're sitting in has coasters more refined and elegant than the interior of my car. The whole scenery smells of entrepreneurship. People sitting at adjacent tables are wearing fine suits and expensive shirts while having meetings and looking smart. Everything brings to mind the term big business.

And big business it is. At least for us. I'm reading the mineral contents of BRU spring water we ordered, Paavo is having his black coffee with famous Belgian chocolate. I steal a little bit of his candy. It's really good and pretty soon I find many similarities in its taste and our journey — not too bitter, not too sweet.

What brought us here? Why is this important? About a month ago our tiny little start-up, all love thy Naaber, received news we couldn't believe for weeks to come. The ball got rolling last December when we sent a proposal to the FInish-Project to apply for funding. It was a project we'd been working on since the beginning of summer. Neither of us had written any large-scale projects before. And the whole process came close to becoming a fiasco due to bad timing and our underestimation of the challenge. Somehow we pulled through and managed to prepare everything necessary for the application on time.

Eating naturally grown food has always seemed like the right thing to do and so we finally started to do something about it ourselves. We thought eating healthy needs to be more accessible and convenient. Price and delivery options are important. Economical benefits of local food production and consumption is a goal we need to start working towards.

Our platform, naaber.io, offers free operating software for small and medium sized entrepreneurs (SMEs) like farmers, local shops, cafes, restaurants and such. We help them to cooperate with tiny (or big) delivery companies to socially organize transport for orders.

Goodies
All this is necessary to gather under one roof so that consumers like you and me can then go to naaber.market — a web-shop where you can buy food from producers who operate through naaber.io. We consolidate the contents of your shopping cart so you don't have to worry about how your cheese comes from Saaremaa, potatoes from Jõgeva and honey from Võru. Naaber takes care of all the logistics and delivers the food to you by different shipping choices:
  • courier at your door
  • delivery location like organic market or a nearby cafe
  • nearest passively-cooled automatic food box delivery machine.
Start thinking of parcel machines from SmartPost, Itella, or Omniva, but for food so you don't have to stay in line at retail chain stores for hours. We make this happen! It's also important to note that we enable you to order directly from small producers for a better price. Instead of being a typical dealer or in-between broker, Naaber acts as a payment institution who does not interfere with pricing. We apply a small transaction fee to your purchases while lowering the total cost of your food by taking retailers out of the equation. As you may know, retail chains apply a profit margin of 30-40%, in many cases even more.

That's an extremely short version of what we've been working on for the past year. And you've probably already figured it out, we got the money! That's what brought us to Brussels. We had a wonderful week of learning about cloud computing and making business connections across Europe. We're ever so grateful to the wonderful people from Maainfo Keskus who took care of our accommodation. In cooperation with them we’ll be highlighting other ongoing agricultural and social projects in Europe that we had a chance to learn about in Brussels. Lot's of exciting things happening!

Little pat on the back
Naaber has many challenges ahead which we plan to share with you. Subscribe to our blog or follow us on our Twitter page (@LoveThyNaaber) and through our Facebook page to stay updated. And we promise not to be very lazy about writing these posts. We wish you stay with us through thick and thin. We've got a fascinating journey ahead. Like that Belgian chocolate — not too bitter, not too sweet.